Seiklusjutte kevadest. Ehk miks ma arvan, et see viis, kuidas me viimased 15+ aastat tooteid oleme arendanud, hakkab otsa saama

Sellel kevadel on nii palju juhtunud, et ma juba mitu nädalat istun selle postituse otsas ega tea, kust alustada.
Lihtsalt ei leidnud sõnu.
Alustame siis sellest, et kontekstiks - ma ise ei loe ennast üldse koolitajaks. Ma olen eelkõige tootejuht ja praktik sellistele „seda-on-võimatu-nii-teha“ tüüpi toodetele, inimeste juht ja tootevaldkonna kompetentsi juht. Koolitan siis, kui kutsutakse. Nii umbes kord aastas.
Aga see kevad kutsus tantsule... ja vahel piisab lihtsalt sellest, et sa ütled jah.
Kõik algas ühest sõnumist Maria Lasprillalt, kes küsis, kas ma ei tahaks ühele vahvale kambale naistele vaibkoodimist õpetada. Ja kuna ma olin selleks ajaks juba mõnda aega ise nokitsenud ja ahvivaimustuses, siis mõtlesin, et mul vist on juba midagi ka teistega jagada. See meeletu entusiasm ja kui palju uusi ideid ning prototüüpe selle kahe tunni jooksul sündis, oli mulle ootamatu. Peaaegu kõik IT-kauged inimesed. Samas ma ei mäletagi ühtegi sellist koolitust, kus koolitatavad reaalselt nii keskendunud ja elevil oleks olnud.
Järgmisena tuli sõnum Lo Rihvkilt, kel tuli idee õpetada MM Grupi ning MM Pharma juhtide ja ettevõtete arenguprogrammi tiimid oma äriideed vaibkoodides prototüüpima. Publik oli juba oluliselt tehnoloogiateadlikum ja suurem ning valminud prototüübid olid terve uue ärisuuna mõõtu. Õpihimu ja vastu peegeldunud entusiasm olid aga samuti veelgi suuremad.
Seejärel kirjutas Keiro Nurme, kes kutsus mind ja Helen Minaříkit koos Martin Haviku ja Kristjan Pillakiga midagi enneolematut planeerima. Sellest vestlusest sai Vaibkoodimise Akadeemia Postimees Grupp ja MM Grupp mees(ja nais-)kondadega.
Selle programmi jooksul - kahe õppepäeva, ühe esitlustepäeva ja lugematute mentortundide käigus võtsime terve tootearendusprotsessi pulkadeks lahti ja sobitasime AI tööriistad sinna täiesti uuel ja intuitiivsel viisil. Meeskonnad, kellega töötasime, ei teadnud IT-protsessidest kuigi palju. Küll aga olid nad kõik ülikompetentsed domeenieksperdid, kes nägid väga selgelt probleeme, mida nad lahendama tulid, ja neil oli ka väga selge nägemus sellest, milline lahendus olema peaks.
Läbi selle, et me tõime juurde teenusedisaini mõtteviisi probleemi raamistamiseks, tootejuhtimise süsteemsust mõõdetavat mõju loovate lahenduste loomiseks ja õiged tööriistad, valmisid väga hästi läbi mõeldud ja hästi skoopitud prototüübid, mis olid sisuliselt valmis kohe arendustiimidele üleandmiseks. Mind blown, päriselt - mega tulemus lihtsalt.
Kõik planeerimise käigus peetud vestlused ja töö tiimidega oli reality check, millest oli raske mööda vaadata.
Kui ma varem olin püüdnud läbi mõtestada, et millistes kohtades saab tootejuhtimise protsessi AI abil kiiremaks või paremaks muuta, siis nüüd sain aru, et tegelikult tuleb mul kõik pea peale pöörata.
Sest teadagi - vana protsessi uute tööriistadega lihvimine annab ainult osa võimalikust võidust, kui sedagi. Aga see, mida juba ainuüksi vaibkoodides prototüüpimine ja dokumentatsiooni loomine läbi töötava prototüübi annavad (rääkimata skillidest ja agentidest), pole tegelikult enam vanasse protsessi sobitatav.
Ja siis üks viieteistminutiline telefonikõne Katrin Isotammega Eesti AI algatuse pardalt, kellega me ei olnud Telia aegadest saadik rääkinud, kuigi tunne oli nagu oleks viimati eile kohtunud. Selle veerandtunni jooksul tuli idee, leppisime kokku koolituse aja, ja nädal hiljem rääkisingi Tartus AI tööriistadest tootejuhtidele Eesti AI koolitusprogrammi raames. Peagi tuli Tallinnas samasugune töötuba järele.
Mõlemas töötoas oli täismaja inimestest, kes olid kõik need kaks tundi 1000% kohal. Mina jagasin neile oma kogemusi ja nemad mulle enda omasid vastu. Üliäge on näha, kui palju meil on Eestis spetsialiste, kes sellisel viisil mõtlevad ja on valmis oma tööd uuesti läbi mõtestama.
Ja siis kirjutas Roza Mikeliani ProductTank Tallinnast.
ProductTank on läbi aegade üks minu lemmikuid lavasid ja publikuid. Seal ei ole kunagi tunnet, et üks inimene räägib ja teised kuulavad. Hands down, parimad tootearenduse teemalised vestlused. Iga kord - laval ja publikuna.
Seekord rääkisime sellest, kuidas me Claude'i ja teisi AI tööriistu oma igapäevases tootejuhtimise töös kasutame ja milliseid osi tootejuhtimisest ei tohiks me mitte mingil juhul AI-le delegeerida. Sest mida rohkem ma AI tööriistu kasutan, seda olulisem tundub mulle küsimus, et millistes tootejuhtimise osades võimendaks AI toodetavat väärtust ning millistes aitaks see lihtsalt rohkem prahti toota. (Sest meil ju ei ole veel piisavalt featuure, mida keegi ei kasuta)
Need vestlused olid vähemalt sama väärtuslikud kui ettekanne ise.
Ja siis sündis Women in AI kogukond - koos Sirja Sulakatko ja Pille Beldmaniga TalTech School of Business and Governance'ist ja Johanna-Maria Värgårdeniga LIFT99-st lõime koha nii endale kui ka kõigile teistele, kes tunnevad aeg-ajalt, et AI tööriistad arenevad kiiremini, kui nemad järele jõuavad. Koha, kus regulaarselt kokku tulla, üksteisega ideid ja kogemusi jagada ning eelkõige võtta aega harjutamiseks.
See oli üks äge õhtu. Alguses kuuskümmend täiesti võõrast naist. Õhtu lõpuks aga kogukond.
Ja lõpuks muidugi Estonian Business School.
EBS sai Marko Rillo juhtimisel hakkama sellega, mida meie turul varem tehtud ei ole ja lõi Eesti esimese Tootejuhtimise MBA. Esimese ametliku viisi, kuidas oma karjääri ka Eestis tootejuhtimise poole tüürida - põhjalikult ja sedavõrd tugevate õppejõudude käe all.
Kogu selle kevade vältel on olnud veel üks teema, mille juurde ma ikka ja jälle tagasi tulen. Keegi Anthropicust ütles ühes podcastis, et mida kiiremini sa saad üle sellest, et sinu praegune skillset enam ei päde ja et sa pead selle leinaga nüüd tegelema, seda kiiremini sa leiad enda uue kutsumuse.
Ja mina arvan, et see aeg, kus tootejuhtimises olid kõige väärtuslikumad need oskused, mida ma olen viimased kümme aastat lihvinud, hakkab otsa saama.
Mitte sellepärast, et need kogemused suures pildis väärtuslikud ei oleks.
Vastupidi. Need ma võtan kõik endaga kaasa.
Aga tootejuhtimise põhi point on alati olnud võtta uusim tehnoloogia ja lahendada sellega probleeme viisil, mis varem polnud võimalik. Meil on uus ja väga võimas tehnoloogia. Eks igaüks teeb omad järeldused.
Ma olen elevil.
Sest esimest korda väga pika aja jooksul tundub mulle, et me ei räägi enam sellest, kuidas olemasolevaid protsesse natuke kiiremaks või efektiivsemaks teha.
Me saame päriselt uuesti läbi mõelda, kuidas tootejuhtimine, disain ja arendus koos töötavad.
Millised osad protsessist on endiselt vajalikud.
Millised mitte.
Ja kuidas luua lahendusi, mis on paremad, olulisemad ja efektiivsemad kui kunagi varem.
Nii et TERE TULEMAST, suvi ☀️.
Ma arvan, et mina veedan järgmised kuud vaibkoodides, katsetades, õppides ja otsides vastust küsimusele, kuidas ehitada tooteid maailmas, mis on just jäädavalt muutunud.
Kas soovid rohkem teada?
Jälgi mind LinkedInis või võta ühendust!

