Innovatsioon ei sünni suurte eelarvete najal, hoopis vastupidi. Ehk minu seiklused AI-ga koduta kiisusid aidates.

var(--variable-AZGxkMO6x)

Minu viimase aja kõige suurem innovatsiooniteemaline ahaa-moment tuli vabatahtliku töö kaudu Cats Help MTÜ-s. Ja innovatsioon ei seisnenud mitte nii väga lahenduses, vaid minu enda mõtlemises. See tõestas mulle veelkord, kui oluline on praegu AI-tööriistade kasutamist harjutada. See on peaaegu nagu ümberõpe.

Nagu MTÜde puhul ikka, on Cats Helpi rahalised vahendid piiratud ja peaasjalikult mõeldud kiisude aitamiseks. Seetõttu on ka meie käsutuses olevate IT-lahenduste valik üsna piiratud. (Või noh, äkki see on kellelegi kasulik info, et Google Workspace ja Wix on MTÜdele tasuta, aga sellest räägin mõnes teises artiklis.)

Meie mantra on, et kui on olemas tasuta lahendus, siis seda me ka kasutame, sest annetused peavad minema loomapäästesse. See aga tähendab, et tihti ei saa protsesse automatiseerida ja tuleb kasutada vabatahtlikke. Nii ka meie heategevusliku kalendrimüügiga, kuni selle aastani.

Iga-aastane kalendrimüügi ringmäng

Cats Help teeb igal aastal jõulude ajal vabatahtliku disaineri, fotograafide ja teiste abiliste toel heategevuslikku seina- ja lauakalendrit. Nii saame toetada rohkem kasse ja pakkuda annetajatele midagi ilusat vastu.

Kogu müük on seni toimunud Google Formsi kaudu. Ostja täidab vormi, teeb eraldi pangaülekande ja vabatahtlik:

  • kontrollib, kas tellija andmed on olemas ja arusaadavad

  • kontrollib, kas makse on panka laekunud

  • vajadusel suhtleb ostjaga

  • vormistab Omnivas paki

  • viib paki pakiautomaati

See protsess on olnud nii töömahukas, et vahel tegeleb sellega üks inimene, vahel tuleb appi veel kolm.

Vabatahtlikud on korduvalt küsinud, kas saaks teha midagi automaatsemat. Oleme kaalunud Wixi e-poe funktsionaalsust, aga see ei sobi makselahenduse ja eesti keele osalise puudumise tõttu. Eraldiseisva e-poe sisseostmine paariks nädalaks aastas ei ole samuti mõistlik.

Parim variant oleks olnud erilahenduse loomine, aga paraku ei olnud kedagi, kes oleks saanud sellega aidata. Olen tootejuhina harjunud, et mul on alati väike armee arendajaid - mina kirjeldan, mida vaja on ja nemad meisterdavad valmis. Siin on neid aga vaid käputäis ja nad on kõik juba muude teemadega rakkes.

Aga kuidagi peab ju saama…

See aasta on olnud teistmoodi. Mina olen ise jõudnud kohta, kus ma julgen katsetada. Ja teisalt, AI tööriistad on jõudnud faasi, kus isegi inimene, kes ise koodi ei kirjuta, saab päriselt midagi valmis ehitada.

Ma ei oska koodi kirjutada, vähemalt mitte aktsepteeritaval tasemel. Aga ma mõistan, kuidas tarkvaralahendused töötavad, kuidas loogika jookseb ja milline peaks olema kasutaja teekond. Ja tundsin, et praegu on see aeg, kus ma saan oma teadmistega teha palju rohkem kui varem.

Mind ennast üllatas, kui tugevalt olen harjunud mõtlema mustris: „mina saan lahenduse ära kirjeldada, aga edasi on vaja arendajat.“

Seekord otsustasin teadlikult seda mõtet testida.

Kasutasin Lovable'it, tööriista, mis suudab tehisintellekti abiga päriselt rakendusi valmis ehitada. Kirjeldasin Lovable'ile täpselt nii nagu tootejuhina harjunud olen:

  • kuidas lõppkasutaja teekond peab ostuankeedil välja nägema

  • millist infot peab nägema vabatahtlik

  • millised staatused peavad tekkima

  • kuidas peab töötama Montonio pangalink

  • milline info peab salvestuma ja millal

  • kuidas vead peavad välja nägema

Panin kõik kirja, andsin Lovable'ile Montonio juhendi ja palusin tal ehitada lahenduse, mis:

  • kogub tellija andmed

  • võimaldab maksta kohe

  • kontrollib makse laekumist automaatselt

  • annab vabatahtlikele selge ülevaate tellimustest

Paari tunniga, ühe pühapäevase päeva lõpuks, oligi meil päriselt toimiv lahendus olemas. Testisin makseid. Kõik toimis.

Tegelik piirang olin ma ise

Tõeline üllatus ei olnud see, et Lovable lahenduse valmis tegi. Üllatus oli see, kui selgelt ma tajusin, et suurim piirang polnud tehnoloogia, vaid minu enda mõtlemine.

Ma pidin igal sammul endaga vaidlema, et mitte alla anda. Iga kord, kui jõudsin järgmise sammuni, ütles mu tootejuhina sisse harjunud sisemine hääl: „okei, siit edasi ma vist ei oska, nüüd oleks arendaja teema“.

Ja igal sammul otsustasin, et ma vähemalt proovin. Et kui lõpuks tõesti ei tule välja või läheb liiga keeruliseks, siis annan töö kellelegi üle.

Aga lõpuks selgus üsna rahulikult ja lihtsalt, et polnudki vaja. Lahendus töötas. Oli olemas, loogiline ja mitmes mõttes mugavam kui kõik, mida me varem kasutasime.

Mis muutus

Sel aastal toimub kalendrimüük nii, et:

  • sellega saab hakkama üks vabatahtlik, mitte kolm

  • maksed kontrollitakse automaatselt

  • kogu tellimuste info on korrastatud ja selge

  • vabatahtlikud saavad kasutada aega millekski päriselt kasulikuks

Ja tegelikult toimus suurim muutus minus endas.

Ma sain aru, et tänases AI ajastus on sul sisuliselt lisa parem ja vasak käsi abilisena olemas, aitamas katta neid kohti, mida sa ise ei oska või ei saa teha. Ja see annab julguse ületada oskustest tulenevad piirid, mida ma arvasin endal olevat.

Ressursside nappus tõukab uuenduslikkusele

Piirangud ei ole takistus, vaid raam, mis sunnib fookust hoidma ja lahendusi leidma. Ükskõik kuidas. Tihti ongi just piirangud need, tänu millele innovatsioon sünnib.

MTÜde maailmas on raha vähe, arendajaid vähe ja võimalusi vähe. Aga motivatsioon on kõrge ja loovus on piiritu. Ja praeguses tehisintellekti ajastus võib üks tootejuht teha ühel pühapäeval midagi, mille jaoks varem oleks vaja olnud terve arendustiimi.

Väike üleskutse ka. Kui sa tahad oma erialal kasvada või lihtsalt väikeseid imesid korda saata, soovitan soojalt panustada kasvõi väikese osa oma ajast vabatahtlikuna mõnda MTÜd aidates.

Kas soovid rohkem teada?

Jälgi mind LinkedInis või võta ühendust!