Kuigi arendajad ja tootejuhid töötavad justkui ühise eesmärgi nimel, märkan sageli, et nad kuuluvad psühholoogiliselt erinevatesse meeskondadesse. Neil on eraldi juhid ja tööülesanded, suhtluskanalid, edumõõdikud, mured ning rõõmud. Nad töötavad tegelikult silodes. Selline struktuur muudab tihti suhted transaktsiooniliseks—üks pool nõuab, teine allub. Paraku on lõpuks alati keegi süüdi.

Mul on alati sellistes tiimides väga raske olnud. Alguses arvasin, et asi on minus, et peaksin võtma oma tööd vähem emotsionaalselt. Kuid aja möödudes olen ringiga jõudnud tagasi arusaamisele, et kõige tulemuslikumad meeskonnad kipuvad olema sellised, kus kõik on üksteise ja kliendi suhtes empaatilised ning hingega asja juures. Sellistes meeskondades lahendavad arendajad koos minuga kasutajauuringutest tuvastatud probleeme ning aitavad mõelda läbi, kuidas meie toode võiks olla äriliselt edukas ja pakkuda suurepärast kasutuskogemust. Sellistes meeskondades pole "teie" ja "meie" tunnet, sest kõik tunnevad sama suurt vastutust toote edu ees.

Seega kui minult hiljuti küsiti, et kas arendajad peaksid tõesti Slackis tootekanalis olema, oli minu vastus kindel "Jah, muidugi - nad on ju osa tootetiimist!". Ei, seal toimuv ei ole liigne müra, see on kontekst.
Aga kuidas sellist sünergiat saavutada, kus arendajad on osa tootetiimist? Minu lemmik lähenemine on lihtne - hoida kõik pidevalt ühes inforuumis, julgustades kaasamõtlemist ja arutelu ning eesmärgistada kõik kliendikesksete äriliste eesmärkidega. Ühes inforuumis toimetades saavad arendajad pidevalt infot kliendi, turu, sidusrühmade ja äriliste võimaluste kohta ning tootejuht osaleb tehnilistes vestlustes, tuues sisse kliendikeskse vaate. Sellisel moel on kõigil pidevalt olemas kogu kontekst, ja enam ei lähe nii palju olulist infot kaduma ning tehtavad otsused on parema kvaliteediga.

Seega - igal ajal ei funktsionaalsetele silodele ja jah meeskondadele, kes töötavad ühtse üksusena üksteise tugevusi ja nõrkusi täiustades ühe eesmärgi poole (ühes Slacki kanalis).